|
Palju aastaid seisnud pargis maja
siia lapsi tuleb, siit neid läeb.
Aga karta pole sugugi neil vaja,
et see maja ükskord vanaks jääb.
Refr.: Ei see juhtu, ei see juhtu,
Koigi kool on ikka noor.
Iial süda tal ei jahtu
noorte hulgas, noorte hulgas
vanastki saab noor.
Siin me armsaks saanud õpetaja
mänge juhib meil ja meie tööd.
Aga karta pole sugugi meil vaja,
et ta hingelt ükskord vanaks jääb.
Refr.: Ei see juhtu, ei see juhtu.
Tema on meil ikka noor.
Iial süda tal ei jahtu
noorte hulgas, noorte hulgas
vanastki saab noor.
Kevaditi lahkumise ajal
kooli nägu veidi nukraks jääb.
Aga karta pole sugugi meil vaja,
et meist elus keegi jänni jääb.
Refr.: Ei see juhtu, ei see juhtu.
Tema on meil ikka noor.
Lennuks kõrgeks annab jõudu
meile ikka, meile ikka
avatud kõik teed.
|
Koigi kool on mõisakool, mõisakool, mõisakool.
Siin käib lapsi mitmelt poolt,
mitmelt poolt neid käib.
Aga räägib ajalugu, ajalugu, ajalugu:
Elas siin kord sakstesugu,
mõisahärra ringi käis.
Refr.: Mõelda vaid, oh, mõelda vaid, mis arvaks härra
kuuldes, kes siin mõisas lärmab!
Aga elu mõisas kihab-keeb …
No eks see talle rõõmu teeks! Jah teeks!
Mõelda vaid, oh mõelda vaid, mis arvaks härra …
Pole murdnud ajahammas, ajahammas, ajahammas
maja ees ka kauneid sambaid.
Sambad alles maja ees.
Mõisa hõngu tunda majas, tunda majas, koolimajas
ja ka kaunis kooliaias,
kaunis kooliaed on meil!
Refr.: Mõelda vaid, oh, mõelda vaid, mis arvaks härra
kuuldes, kes siin mõisas lärmab!
Aga elu mõisas kihab-keeb …
No eks see talle rõõmu teeks! Jah teeks!
Mõelda vaid, oh mõelda vaid, mis arvaks härra …
Austustäratav ja armas, väga armas, väga armas
on see kool – nii härra arvaks!
Härra arvaks kah just nii!
Härra arvaks kah just nii, jah nii!
|
